Sipelghappe tootmise põhimõtted

Sipelghape

Nimi

Sipelghape

Molekulaarvalem

CH2O2

MolekulaarneKaal

46.03

Tihedus

1,22 g/cm³

Välimus

Värvitu läbipaistev suitsu eraldav tugeva terava lõhnaga vedelik

Tootmispõhimõtted

Keemiline süntees

Suurem osa kaubanduslikult saadavast sipelghappest saadakse süsinikmonooksiidi ja metanooli keemilisel sünteesil katalüsaatori juuresolekul. Seda meetodit tuntakse formoksprotsessina, mis tähistab sipelghappe moodustumist. Reaktsioon toimub kõrgsurvereaktoris, kuhu juhitakse teatud vahekorras süsinikmonooksiidi ja metanooli. Need gaasid reageerivad katalüsaatori juuresolekul, tekitades sipelghapet ja vett. Reaktsioon on eksotermiline ja tekkivat soojust kasutatakse toodetud vee aurustamiseks. Seejärel aurusegu kondenseeritakse vedela sipelghappe saamiseks.

Bio-süntees

Sipelghapet saab toota ka süsivesikute kääritamisel teatud bakterite poolt, nagu Pseudomonas formicicum, Acetobacterium woodii ja Clostridium thermoaceticum. Käärimisprotsessi käigus tekib formiaat, mida saab keemiliste või bioloogiliste meetoditega muuta sipelghappeks. Sipelghappe biosüntees on keskkonnasõbralik meetod, kuna see ei nõua mürgiste kemikaalide kasutamist ega kõrget temperatuuri ja rõhku.

Elektrokeemiline süntees

Sipelghappe tootmise elektrokeemiline meetod põhineb süsinikdioksiidi redutseerimisel elektri abil. Seda meetodit tuntakse ka sipelghappe kütuseelemendina. CO2 lahustatakse esmalt vees ja muundatakse formiaadiks, mis seejärel redutseeritakse elektrokeemiliselt sipelghappeks katalüsaatori juuresolekul. Selle meetodi eeliseks on see, et see kasutab lähteainena CO2 ja toodab kütusena sipelghapet, mida saab kasutada kütuseelementides elektri tootmiseks.